Ma armastan elektrisõidukeid – ja olen üks nende varakult kasutusele võtnutest. Kuid üha enam tunnen end petetuna.
Kahjuks võib vana bensiiniauto hoidmine olla parem kui elektrisõiduki ostmine. On kaalukaid keskkonnaalaseid põhjuseid, miks mitte selle asjaga tormata.
Rowan Atkinson
Elektrimootor on teoreetiliselt teema, millest ma peaksin midagi teadma. Minu esimene ülikoolikraad oli elektri- ja elektroonikainseneri erialal, millele järgnes juhtimissüsteemide magistrikraad. Ühendage see võib-olla üllatav akadeemiline tee eluaegse kirega auto vastu ja näete, miks mind tõmbas elektrisõidukite varajase kasutuselevõtu juurde. Ostsin oma esimese elektrihübriidi 18 aastat tagasi ja esimese puhta elektriauto üheksa aastat tagasi ning (olenemata meie kehvast elektrilaadimise infrastruktuurist) olen mõlemaga oma aega väga nautinud. Elektrisõidukid võivad olla pisut hingetud, kuid need on suurepärased masinad: kiired, vaiksed ja kuni viimase ajani suhteliselt odavad. Kuid üha enam tunnen end pisut petatuna. Kui hakkate faktidesse süvenema, ei tundu elektrimootoriga tegelemine päris keskkonnakaitsevahendina, nagu seda üldjuhul väidetakse.
Nagu te ehk teate, on “valitsus” (ehk siinkohal Euroliit → meie viide) teinud ettepaneku keelata uute bensiini- ja diiselmootoriga autode müük alates 2035. aastast. Algatuse probleem seisneb selles, et see näib põhinevat suures osas järeldustel, mis on tehtud lähtuvalt ühest auto kasutusaspektist: nimelt sellest, mis väljub väljalasketorust. Elektriautode heitgaasid on loomulikult null, mis on tervitatav areng, eriti seoses õhukvaliteediga kesklinnades. Kui aga veidi välja suumida ja vaadata suuremat pilti, mis hõlmab ka autode tootmist, on olukord hoopis teistsugune. Enne 2021. aastal Glasgow’s toimunud kliimakonverentsi Cop26 avaldas Volvo andmed, millest nähtub, et kasvuhoonegaaside heitkogused elektriautode tootmisel on ligi 70% suuremad kui bensiinimootoriga autode tootmisel*. Kuidas nii? Probleem seisneb liitiumioonakudes, mis on praegu paigaldatud peaaegu kõikidele elektrisõidukitele: need on absurdselt rasked, nende valmistamiseks kulub tohutult energiat ning looduslikke ressursse ja nende kasutusiga on hinnanguliselt üle 10 aasta. See näib olevat perversne riistvaravalik, millega auto kliimakriisiga võitlust juhtida.
Pole üllatav, et millegi parema leidmiseks on vaja palju vaeva näha. Arendatakse uusi, nn pooljuhtakusid, mis peaksid kiiremini laadima ja võiksid olla praeguste omadest umbes kolmandiku kaalust – aga müügile jõudmiseni kulub veel palju aastaid. Selleks ajaks jõuame loomulikult toota miljoneid ülekaalulisi elektriautosid kiiresti vananevate akudega. Vesinik on kujunemas huvitavaks alternatiivkütuseks, kuigi oleme selle tõeliselt “rohelise” tootmisviisi väljatöötamisel aeglased. Seda saab kasutada ühel kahest viisist. See võib toita vesinikkütuseelementi (sisuliselt omamoodi aku); näiteks autotootja Toyota on nende arendusse palju raha investeerinud. Selline süsteem kaalub poole samaväärsest liitiumioonakust ja auto saab tanklas vesinikuga tangitud sama kiiresti kui bensiiniga.
Kui liitiumioonaku on elektriautode jaoks ebatäiuslik seade, on nende kaalu tõttu muret tekitanud nende kasutamine raskeveokites pikamaavedudeks; alternatiiviks on vesiniku süstimine uut tüüpi kolbmootoritesse. Kollaseid ekskavaatoreid tootev ettevõte JCB on vesinikmootorite osas teinud suuri edusamme ja loodab need järgmise paari aasta jooksul tootmisse panna. Kui vesinik võidab võidujooksu ka veoautode jõuallikates – ja selle tulemusel on vesinikku igas tanklas –, võib see kujuneda autode jaoks populaarseks ning juurdepääsetavaks valikuks.
Kuid suumime veelgi kaugemale ja võtame arvesse kogu auto elutsüklit. Suurim probleem, mida peame ühiskonna suhetes autoga lahendama, on “kiirmoe” müügikultuur, mis on aastakümneid olnud autotööstuse kaubandusliku edu kuvandiks. Praegu hoiame oma uusi autosid keskmiselt vaid kolm aastat, enne kui need edasi müüme. Seda juhib peamiselt üldlevinud kolmeaastane liisingumudel. Nimetatud asjaolu tundub üüratult pillava maailma loodusvarade kasutamisena, kui mõelda, kui heas seisukorras on kolm aastat vana auto! Kui ma olin laps, oli iga viieaastase auto kere korralikult roostes ja ka muus osas nö. poolel teel autolammutuse huviorbiidile jõudmisel. Enam see nii ei ole. Tänapäeval saame 15 000 naela (umbes 17 800 €) eest soetada auto, mis peab õrna ja armastava hoolitsuse korral vastu isegi 30 aastat. On kainestav mõelda, et kui uute autode esimesed omanikud hoiaksid neid praeguse kolme aasta asemel keskmiselt viis aastat, väheneks autode tootmine ja sellega kaasnev CO2-heide tunduvalt. Kuid me naudiksime sama liikuvust, sõites lihtsalt veidi vanemate autodega.
Me peame ka tunnistama, milline suur väärtus on meil praegu olemasolevates autodes (neid on maailmas ligi 1,5 miljardit). Tootmise osas on need autod juba tasunud oma keskkonnatasud ja kuigi on mõistlik vähendada meie sõltuvust, näib õige vaadata hoolikalt viise, kuidas neid säilitada, vähendades samal ajal nende saastavat mõju. Ilmselgelt võiksime neid vähem kasutada. Nagu üks keskkonnakaitsja mulle kunagi ütles, et kui sul on tõesti autot vaja, siis osta vana ja kasuta seda võimalikult vähe. Mõistlik oleks kiirendada sünteetilise kütuse väljatöötamist, mida näiteks autorallis juba edukalt kasutatakse; see on toode, mis põhineb kahel lihtsal kontseptsioonil: üks, bensiinimootori keskkonnaprobleem on bensiin, mitte mootor, ja teiseks, õlibarrelis pole midagi, mida ei saaks muude vahenditega asendada. Vormel 1 hakkab kasutama alates 2026. aastast sünteetilist kütust. Ideele on palju tõlgendusi, kuid Saksa autofirma Porsche arendab Tšiilis kütust, kasutades protsessi toitmiseks tuult ning mille peamisteks koostisosadeks on vesi ja süsinikdioksiid. Suurema arenduse korral peaks see olema kasutatav kõigis bensiinimootoriga autodes, muutes sünteetiliste kütuste kasutamise praktiliselt CO2-neutraalseks.
Üha enam tunnen, et meie mesinädalad elektriautodega on lõppemas ja see pole sugugi halb: lõpuks ometi hakkame mõistma, et väga tõsiste keskkonnaprobleemidega tegelemiseks tuleb uurida laiemaid valikuvõimalusi. Me saame aru ka sellest, et oleme oma senise autode kasutamisega tekitanud hulganisti probleeme. Peaksime jätkama vesiniku ja ka sünteetiliste kütuste arendamist, et säästa vanemaid autosid lammutamisest (!!!), sellepärast, et neil on veel märkimisväärselt palju kasutusressurssi ning samal ajal peaks edendama autotööstuses hoopis teistsugust ärimudelit. See ärimudel võiks innustada meid omi uusi sõidukeid kauem hoidma ning kasutama, samas tunnistades nende hämmastavat, kuid seni tähelepanuta jäetud pikaealisust.
Keskkonnamurelikud sõbrad on küsinud minult kui autoinimeselt sageli, kas nad peaksid elektriauto ostma. Ma kipun ütlema, et kui nende auto on vana diisel ja nad sõidavad palju kesklinnas, peaksid nad kaaluma vahetust. Aga muus osas tuleks autovahetusel pidada veidi hoogu ning mitte kiirustama. Elektril on ühel päeval päris kindlasti tõeline globaalne keskkonnakasu, kuid täna pole see päev veel koitnud.
Rowan Atkinson on näitleja, koomik, kirjanik, samuti elektri- ja elektroonikainsener.
See artikkel on koostatud The Guardiani poolt 03. Juunil 2023 avaldatud artikli alusel.
Vaata ka teemakohast videot siit.